I moodul: artikli analüüs

Blogipostitus on vastus aine “Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktikad” I mooduli kodutööle, mille eesmärgiks oli valida endale üks sobiv artikkel lugemiseks ja seda analüüsida lähtuvalt etteantud küsimustest. Valitud artikli viide:

Wilson, T. D. (2002). The nonsense of ‘knowledge management”. Information Research, 8 (1), paper no. 144 [Available at http://www.informationr.net/ir/8-1/paper144.html]

T.D. Wilson on oma artiklis kriitiliselt hinnanud seda, kuidas on kujunenud mõiste „teadmusjuhtimine“ tähendus konsultatsioonipraktikas. Autor on uurimuse läbiviimiseks kasutanud ajakirjade artikleid, konsultatsioonifirmade ja ärikoolide veebilehti ning analüüsinud seal avaldatud erinevaid definitsioonikäsitlusi.

Artikli autori seisukohalt on “teadmusjuhtimine” lai mõiste, mille alla saab koondada erinevad organisatsioonilised tegevused, aga mitte ükski neist pole seotud konkreetselt teadmuse juhtimisega. Need tegevused, mis pole seotud infojuhtimisega, on seotud tööviiside juhtimisega, lootuses, et muudatused toovad kaasa paremad praktikad info jagamisel.

Infojuhtimise ja teadmusjuhtimise käsitlused ja omavahelised seosed

Autor on kirjeldanud väga hästi seda, kuidas erinevad omavahel info ja teadmus.

Teadmus on miski, mida me teame. Teadmus on seotud meie peas toimuva mõistmise, arusaamise ja õppimisega, olenemata sellest, kui palju ollakse kontaktis muu maailma ja teiste inimestega.

Kui me soovime teadmust väljendada, siis me saame seda teha jagatud sõnumite kaudu – olgu need suulised, kirjalikud, graafilised või kehakeeles. Selline teadmine moodustab informatsiooni, mida teine inimene saab omastada, sellest aru saada, hoomata ja siduda oma isikliku teadmusstruktuuriga. Igal inimesel on erinev teadmusstruktuur, seetõttu ei ole ka teadmus, mis luuakse sõnumitest, kunagi täpselt ühesugune. Paraku kasutatakse neid kahte mõistet tihti sünonüümidena, mis pole päris õige. Andmeid, informatsiooni ja infoallikaid saab juhtida, aga teadmust me ei saa juhtida, välja arvatud see isik, kes teadmust omab, kuid ka selline juhtimine pole kaugeltki täiuslik. Mure on selles, et me tihti ei tea, mida ma teame, sest teadmine saabub siis, kui meil on reaalselt vaja seda kasutada. Teadmusjuhtimise visionäär Karl Sveiby (1996) sõnul koosneb teadmusjuhtimine kahest suunast: IT-suund, mis on infojuhtimine ja inimeste suund, mis on inimeste juhtimine. Sveiby sõnul teadmust ei saa juhtida. Peter Drucker on samuti öelnud, et teadmust ei saa juhtida. Kui näiteks töötaja lahkub firmast, siis selle töötaja teadmus lahkub koos temaga, ükskõik kui palju töötaja on oma teadmust enne jaganud.

Autor on tunnistanud, et informatsiooni ja teadmust on võimalik üksteisest suurema vaevata eristada. Tema sõnul tekitab probleeme teadmusjuhtimise kui mõiste käsitlemine. Näiteks konsultatsioonifirmadele keskendunud analüüsis oli igal firmal tekkinud oma arvamus sellest, mis on teadmusjuhtimine. Üsna erinevad olid definitsioonid ka ärikoolides. Erinevaid definitsioone analüüsides võis aga tõdeda, et enamasti kasutatakse info- ja teadmusjuhtimist sünonüümidena ning teadmusjuhtimise puhul räägitakse infosüsteemidest ja tehnilistest lahendustest, kuidas infot juhtida. Autor kirjeldab seda kui „otsi ja asenda turundust“.

Autori järeldused

Autori sõnul on teadmusjuhtimine üksnes „moeröögatus“, mis on teatud ajal populaarne, kuid ei jää püsima. Autor räägib kokkuvõtlikult ka vaiketeadmusest, mida peetakse tihtipeale teadmusjuhtimise üheks kesksemaks mõisteks. Wilson’i järelduste põhjal võib öelda, et vaiketeadmust pole võimalik „kinni püüda“, kuigi see on üks teadmusjuhtimise eesmärke. See, millest räägitakse teadmusjuhtimises, pole mitte vaiketeadmus vaid varjatud (explicit) teadmus – teadmine pole välja öeldud, kuid mida saab väljendada. Teadmusjuhtimise kahest suunast (IT ja inimesed) peetakse olulisemaks just inimeste suunda ja seda püütakse ka näiteks oma strateegiates välja tuua. Autor on aga öelnud, et tegelikkuses seda ei tehta, sest me ei ela ideaalses maailmas. Organisatsioonides, eeskätt äriga tegelevates organisatsioonides, on kõige olulisem siiski kasumi teenimine ja kulude vähendamine.

Olgugi, et autori käsitlus teadmusjuhtimisest on väga kriitiline, usub ta ikkagi, et organisatsiooni efektiivne juhtimine, teadmuse jagamine ja inimteadmiste innovatiivne kasutamine äritegevuses on võimalik, kuid see on väga keeruline ja teadmusjuhtimise lihtsustatud üldistus selleni ei vii. See nõuab muutusi ärikultuuris, võimekust mõelda probleemidele, mitte ainult haarata kinni esimestest võimalikest lahendustest. Inimeste motiveerituna hoidmine on väga keeruline, sest inimeste juhtimine on keeruline. Seetõttu räägitakse ka organisatsioonides pigem protsessijuhtimisest kui inimeste juhtimisest.

Posted in INT7153.DT Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktikad | Leave a comment

I moodul: küsimustele vastamine

Antud blogipostitus on vastuseks kodutööle aines “Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktikad”. Kodutöö tegemiseks on kasutatud õppejõu materjale, mis olid Moodle’i keskkonnas, EASi poolt koostatud organisatsiooni käsiraamatut ning mõned faktilised täpsustused on leitud Google’i otsingu kaudu.

Infojuhtimise ja teadmusjuhtimise mõiste, sisu ja olemus

Hedlund’i (1994) käsitlus on minu hinnangul kõige lihtsam ja üldisem ülevaade, mis on teadmusjuhtimine: “Teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, ülekandmise, rakendamise ja kaitsmise protsessi.” Teiste sõnadega on teadmusjuhtimine teadmiste haldamisega seotud juhtimistegevus.

Harry Scarborough jt (1999) toovad oma käsitluses sisse sõna “tõhustamine”, mis tähendab, et lisaks teadmust juhtivatele tegevustele on teadmusjuhtimise mõte ka muuta teadmuse kasutamine efektiivsemaks.

Sirvides erinevaid definitsioone veelgi, jääb kõige enam silma sõna “protsessipõhine”. Teadmusjuhtimine on seega protsessipõhine juhtimine. Kasutades EASi poolt koostatud organisatsiooni käsiraamatu definitsiooni on protsessipõhine juhtimine organisatsiooni kui vastastikku seotud protsesside süsteemi juhtimine ja ülevaatus. Selle tegevuse eesmärk on nii äritegevuse tulemuste kui ka protsessi toimivuse parendamine.

Prusak (2001) toob välja, et teadmusjuhtimist kasutatakse teadmistepõhistes organisatsioonides, milles informatsiooni ja teadmisi/teadmust käsitletakse kui olulisemat ressurssi organisatsiooni efektiivsuse ja konkurentsivõime tagamiseks. See mõiste esitleb ideed, et tänapäeva organisatsioonis on informatsioon kõige kallim vara ning selle paremaks juhtimiseks on vajalik kasutusele võtta uued juhtimismeetodid.

Infojuhtimise mõiste erineb mõnevõrra teadmusjuhtimise mõistest, kuigi tihtipeale aetakse nende tähendusi sassi või koondatakse kokku. Infojuhtimine on konkreetselt informatsiooni tõhus haldamine ja juhtimine. Seega mulle isiklikult tundub, et infojuhtimine on mõnevõrra üksikjuhulisem tegevus, kuigi võib hoomata samal ajal ka kogu organisatsiooni. Infojuhtimine on seotud näiteks selliste tegevustega nagu infovajaduse väljaselgitamine, info hankimine, info organiseerimine, säilitamine, kiire leitavuse tagamine jne. Infojuhtimisega tegeletakse igapäevaselt näiteks raamatukogudes, muuseumides, organisatsioonide haldusosakondades, kus kasutatakse dokumendihaldussüsteeme ja korraldatakse igapäevaselt asjaajamist.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni areng ja selle peamised esindajad

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni alged on seal maal, kui Peter F. Drucker võttis 1959. aastal kasutusele mõiste teadmustöötaja. Teadmustöötaja tööülesanded on defineerituna vastandiks manuaalsetele tööülesannetele, mis korduvad peaaegu muutumatult. 7 aastat hiljem tuli Michael Polyan avalikuks mõistetega väljendatav ja vaiketeadmus, mida kasutatakse tänapäevastes teadmusjuhtimise käsitlustes üsna palju. Teadmusjuhtimise mõiste võeti kasutusele 1980ndatel aastatel ja selle kasutuselevõttu seostatakse USA juhtimiskonsultandi Karl Wiigi nimega. Mõiste laiem kasutuselevõtt toimus 1990ndatel aastatel, kui publitseeriti mitmeid teadmusjuhtimist käsitlevaid artikleid, raamatuid ja korraldati konverentse.

Teadmusjuhtimise kontseptsiooni peamisteks esindajateks võib nimetada näiteks Ikujiro Nonaka ja Hirotaka Takeuchi, kes on avaldanud teadmusjuhtimise alase raamatu ja teadmusjuhtimise mudelina kasutatakse nende loodud teadmiste spiraali (knowledge spiral) mudelit (1995). Teadmusjuhtimise esindaja võib välja tuua ka Ameerika autori ja akadeemiku Thomas H. Davenport, kes on avaldanud Larry Prusak’iga raamatu “Working Knowledge” (2000).

Teadmusjuhtimise arenguetapid ja sellele iseloomulikud tunnused

Teadmusjuhtimisel on kolm selgelt eristatavat arenguetappi.

I arenguetappi seostatakse infotehnoloogiaga. Hakati tunnetama info ja teadmiste olulisust organisatsiooni edukaks toimetulekuks ja võeti kasutusele intranet. Märksõnadeks olid „parim kogemus“ (best practice) ja „kogetud õppetunnid“ (lessons learned).

II arenguetapil tunnetati inimressursside olulisust ja lisandus kultuuridimensioon. Märksõnadeks “õppiv organisatsioon”, “vaiketeadmised” ja “praktikakogukonnad”.

III arenguetapil muutus oluliseks otsisüsteemide loomine, sisu kirjeldamine ja organiseerimine selliselt, et infokasutaja leiaks endale vajaliku kiiresti ja võimalikult lihtsalt. Märksõnadeks sisuhaldus, metaandmed ja taksonoomiad.

Samas on hakatud rääkima ka IV arenguetapist, mil väärtustatakse enam organisatsioonivälist informatsiooni. Teadmusjuhtimise eelnevatel etappidel oli põhitähelepanu organisatsioonisisesel informatsioonil ja teadmusel.

Teadmusjuhtimise lähtealused ja seosed teiste teadusvaldkondadega

Kuigi teadmusjuhtimise mõiste arenes välja alles 1980ndatel aastatel, on teadmusjuhtimist kasutatud defineerimata kujul juba väga ammu. Näiteks Dalkir (2005) usub, et raamatukoguhoidjad, filosoofid, õpetajad ja kirjanikud on kasutanud teadmusjuhtimisele sarnaseid tehnikaid ajaloo jooksul. Näiteks teadmiste jagamine linnakoosolekutel, seminaridel ja töötubades.

Teadmusjuhtimist seostatakse mitmete teiste teadusvaldkondadega. Näiteks religioon ja filosoofia (epistemoloogia) võimaldavad mõista teadmiste olemust ja rolli. Psühholoogia võimaldab mõista teadmiste rolli inimkäitumises. Majandusteadused ja sotsiaalteadused võimaldavad mõista teadmiste rolli ühiskonnas. Teadmusjuhtimine on tihedalt seotud veel infojuhtimise ja dokumendihaldusega, juhtimisteooriaga, informatsioonilise infrastruktuuri käsitlustega, õppimise psühholoogiaga, eetikaga, jne

Infojuhtimisele ja teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused

Antud küsimusele vastates on tunnus miski, mille abil on võimalik võrrelda omavahel vähemalt kahte mõistest, siinkohal infojuhtimine ja teadmusjuhtimine.

Infojuhtimisele iseloomulikud tunnused on infovajaduse määratlemine,  informatsiooni kogumine, analüüsimine, organiseerimine, säilitamine, kättesaadavuse tagamine, kasutamine ja vajadusel informatsiooni kustutamine. Tunnuste põhjal võib hinnata, et infojuhtimisel tegeldakse enam andmekogude ja informatsiooni juhtimisega.

Teadmusjuhtimisele iseloomulikud tunnused on teadmiste ja informatsiooni loomine, kogumine, jagamine, kasutamine ja teadmusringluse protsessi juhtimine organisatsioonis.

Teadmiste tüpoloogia

Teadmiste tüpoloogia puhul räägitakse enamasti teadmiste püramiidist, kuhu kuuluvad andmed, informatsioon, teadmised ja teadmus. Teadmiste püramiidi nimetatakse DIKW-mudeliks. Selline hierarhia pakuti välja Zeleny poolt 1987. aastal ja  illustreerib ideed, et faktid, mis on mõtestatult organiseeritud, moodustavad andmed, informatsiooni, teadmised ja lõpuks teadmuse. Erinevad autorid on kujundanud erinevaid variatsioone antud püramiidist, kuid põhimõte jääb neil kõigil üsna sarnaseks. Püramiid on saanud kriitikat tänu sellele, et teadmus tundub koguseliselt antud hierarhias kõige väiksem, kuid tegelikkuses see nii pole. Lisaks on kriitika suunatud ka sellele, et iga järgmine aste tundub eelmisest olulisem, kuid nii ei saa seda võtta, sest kõik sõltub kontekstist.

Teadmiste hankimise viisid ja allikad

Teadmusjuhtimises eristatakse kolme peamist teadmiste hankimise allikat:

  • Parim kogemus või hea praktika (Best Practices) – kuidas saavutada eesmärke kõige efektiivsemal viisil (näiteks hea praktika andmebaasid organisatsioonis).
  • Organisatsiooni või korporatsiooni mälu (Organizational/Corporate Memory) – koosneb dokumentidest ja muudest allikatest, mille sisuks on olulised sündmused ja otsustused organisatsioonis.
  • Praktikakogukonnad (Communities of Practice) – ühise huvivaldkonnaga inimeste võrgustik, kes jagavad omavahel teadmisi.
Posted in INT7153.DT Info- ja teadmusjuhtimise teooriad ja praktikad | Leave a comment

Tidd, Bessant, Pavitt raamatu “Innovatsiooni juhtimine” esimese peatüki konspekt

Blogipostitus on vastuseks aine “Innovatsioonitehnoloogiad” kodutööle, mille eesmärgiks oli lugeda läbi Tidd, Bessant ja Pavitt’i raamatu “Innovatsiooni juhtimine” esimene peatükk ja seejärel koostada loetu põhjal konspekt.

Innovaatilised lahendused luuakse, kui nähakse seoseid, märgatakse võimalusi ja kasutatakse neid oma toodetes, teenustes, protsessides, nii avalikus- kui ka erasektoris. Innovatsioon võib tähendada uut toodet/teenust uutel turgudel, kuid see võib pakkuda ka uusi võtteid juba väljakujunenud ja küpsetel turgudel tegutsemiseks. Mõnikord luuakse innovatiivsed lahendused siis, kui muudetakse viisi, kuidas asju nähakse.

Need organisatsioonid, kes suudavad mobiliseerida teadmust, tehnoloogilisi oskusi ja kogemust, on eelisseisundis. See tähendab, et sellised organisatsioonid suudavad toimida muutuvas keskkonnas ja võtta kasutusele uudsed lahendused, kui tekib vajadus. Seda nähakse mitte ainult organisatsiooni, vaid üha enam ka riikliku majanduskasvu allikana.

Innovatsioon on arenev – kui üks firma tuleb välja mõne uudse lahendusega, siis seda tihtipeale jäljendatakse ka sama valdkonna teistes firmades ning vajadusel täiendatakse omalt poolt. Selline protsess viib üha täiuslikuma toote või teenuseni. Sellises protsessis on aga oluline mitte jääda “ajale jalgu” ning edasi liikuda järgmiste innovatsioonide juurde. Kui seda ei tehta, riskitakse mahajäämisega.

Raamatu autorid toovad välja neli erinevat innovatsiooni liiki:

  • tooteinnovatsioon – muutused asjades (tooted/teenused)
  • protsessiinnovatsioon – muutused asjade loomise ja kättetoimetamise moodustes
  • positsiooniinnovatsioon (“position innovation”) – muutused asjade turuletoomise kontekstis
  • paradigma innovatsioon – muutused organisatsiooni tegevust raamivates ja selle aluseks olevates mõttemallides.

Innovatsiooni puhul on oluline rääkida ka uudsuse astmetest. Inkrementaalne innovatsioon on luua teatud tootest uus versioon (nt TV areng), aga radikaalne innovatsioon on luua midagi, mida pole varem kasutatud (nt biotehnoloogia). Tavapäraselt toimub innovatsioon inkrementaalselt. Inkrementaalse innovatsiooni puhul on meil üks toode/teenus, mille kohta on olemas andmed ja teadmus ning mida hakatakse edasi arendama. Radikaalse innovatsiooni puhul puudub tavaliselt eelteadmus ning kogu arenguprotsess ja võimalik tulemus on üsna ebamäärased. Seetõttu on ka arusaadav, miks radikaalne innovatsioon ei ole niivõrd populaarne kui inkrementaalne innovatsioon.

Innovatsioon ei hõlma vaid üht konkreetset tehnoloogiat või turgu, vaid pigem erinevate valdkondade teadmust, mis tuleb omavahel siduda. Innovatsioon võib toimuda olukorras, kus n-n mängureeglid on teada ja tehakse midagi sarnaselt varasemale, aga paremini. Samas võib innovatsioon olla ka midagi, mille käigus muutuvad mängureeglid totaalselt ja tuleb kiirelt uute oludega kohaneda.

Clayton Chistrensen’i murrangulise innovatsiooni teooria kohaselt peaaegu kõik edukad firmad varasemast generatsioonist ei suutnud kaasa minna uute turgude arengutega ja seetõttu nad ei püsinud konkurentsis või pankrotistusid. Firmad enamasti ei ebaõnnestunud mitte sellepärast, et nad ei suutnud toime tulla tehnoloogiliste uuendustega. Pigem vastupidi. Probleem oli selles, et uutel turgudel olid erinevad ootused ja vajadused, mida nad ei suutnud ette näha. Näiteks arvutite puhul otsiti uusi lihtsaid ja odavaid lahendusi ning need arengud  toimusid väljaspool “peavoolu turgusid”. Ei suudetud näha pikaajalist potentsiaali uutes arenevates turgudes, vaid tegeleti väga edukalt, kuid samas kasutult n-n peavoolu kasutajatega. Selleks ajaks, kui uued tehnoloogiad olid kasutusele võetud, suudeti neid vaid jäljendada, olles samal ajal juba tuntavalt maas nendest firmadest, kes neid arendasid. Selline protsess on aga jätkupidev, sest on nähtud tendentsi, et ka need, kes suutsid uuel turul juhtpositsioonile jõuda, peavad lõpuks oma koha loovutama hilisemate generatsioonide firmadele, kes suudavad näha arenguid, mis peavoolu turgudele veel polnud jõudnud.

Innovatsioon ei ole lihtne. Ajaloost on võimalik välja tuua lugematul hulgal näiteid, mille puhul idee oli hea, kuid teostus ei toiminud. Tooteinnovatsiooni uuringud on näidanud, et ebaõnnestumisi on palju, keskmiselt 38% (vahemikus 30 kuni 95%) algsetest ideedest ei jõua eduka tooteni. Probleemid võivad olla erinevat laadi, nagu näiteks tehnilised, sotsiaalsed, poliitilised või majanduslikud. Uuenduslike ideede elluviimiseks on oluline kontrollida tööprotsessi, kuid ka sellistes tingimustes võib esineda vigu. Eksperimendid peavad olema võimalikud hästi kavandatud ja kontrollitud, et minimeerida läbikukkumist ja õppida vigadest.

1980ndate keskel selgus Shelli uurimusest, et suurte ettevõtete keskmine eluiga oli umbes poole lühem kui inimese keskmine eluiga. Selleks, et püsida konkurentsis, on vaja muudatustega kaasa liikuda. Mõned firmad on pidanud ette võtma üsna laiaulatuslikud muudatused, et püsida turul (nt Nokia). Muutuste õnnestumine ei ole alati läbimõeldud tegevus, vaid vahel on vaja ka õnne. Kui firma suudab seda ühekordset õnnestumist korrata uuesti, on edu garanteeritud, kui mitte, siis juhtub vastupidine.

Innovatsiooniprotsessi läbiviimiseks tuleb juhtida 4 tegevusfaasi:

  1. Sise- ja väliskeskkonna vaatlemine ja uurimine, leidmaks signaale potentsiaalse innovatsiooni kohta
  2. Strateegiline valik kõigist võimalikest innovatsiooni käivitajatest
  3. Valikule ressursside eraldamine
  4. Innovatsiooni elluviimine
  5. (valikuline) Edu- ja läbikukkumiskogemuste analüüs

Innovatsiooni läbiviimiseks on keeruline paika panna kindlaid mängureegleid, sest innovatsiooni juhtimine käib pidevalt muutuva keskkonna taustal. Edukas innovatsioon sõltub võimest näha avaralt ja kaugele ning töötada välja teadmuse aspektide mõistmisel põhinevad strateegilised lähenemised.

Lõpetuseks on välja toodud olulised muutused maailmas, millega tuleb arvestada, et püsida konkurentsis:

  • turgude ja tehnoloogiatarnete üleilmastumine – globaliseeruvad mitte ainult suurfirmad, vaid uute mängureeglitega peavad arvestama ka väikesed firmad.
  • virtuaalmaailm- märksõnaks “Internet”.
  • jätkusuutlikkus – peamisteks probleemideks kliimamuutused, keskkonna saastumine, rahvastiku kasv, energia kättesaadavuse vähenemise ning tervisega seotud probleemid.
  • võrgustumine – koostöövõrgustikkude loomine, riskide hajutamine, teadmuse jagamine.
Posted in IFI7055.DT Innovatsioonitehnoloogiad | Leave a comment

Õpikeskkonna ja võrgustiku roll õpiprotsessis (artikli kokkuvõte ja mõtted)

Järgnev blogipostitus on vastus esimese teema ülesandele. Õpikeskkonna mõistega tutvumiseks lugesin läbi Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) artikli pealkirjaga “Virtual Learning Environments”.

Uut materjali lugedes on alati hea, kui leiad mõne näite, mis jääb Sulle kõlavalt meelde ja mis loob assotsiatsioone varasemate teadmiste ja loetud teksti vahel.  Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) artiklis oli see mõte, et õppimine on kui kultuuriruumiga liitumine: kui õppida arstiks, siis sa ei õpi ainult meditsiini iseeneses, vaid sa võtad omaks arstide poolt kasutatava sõnavara, mõtteviisid, käitumisharjumused ja traditsioonid. Seega õpikeskkond peaks olemas miski, mis pakub õpilasele võimaluse siseneda kultuuriruumi, võtta omaks teadmisi ja pakkuda võimalust anda oma panus kultuuri.

Virtuaalne õpikeskkond kõige laiemas mõistes on disainitud keskkond, kuhu koondatakse õppetööga seotud informatsioon. Õpikeskkonnal on erinevad funktsioonid, nagu näiteks informatsiooni talletamine, kommunikatsioon, koostöö, õppetegevus ja selle juhtimine. Virtuaalne õpikeskkond on sotsiaalne, võib sisaldada erineval kujul informatsiooni (nt tekst, audio, video, 3D-lahendused) ja õpilastel on oluline roll antud keskkonna kujundamisel. Virtuaalne õpikeskkond ei välista klassiruumis toimuvat kontaktõpet. Veebipõhine õpe võib toimuda nii klassiruumis kui ka klassiruumist väljaspool (õpilased koos ja eraldi). Virtuaalses õpikeskkonnas on eesmärgiks integreerida omavahel virtuaalne ja füüsiline keskkond. (Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi, 2002)

Õpikeskkonna mõiste defineerimiseks meeldis mulle artiklis välja toodud raamatu näide. Raamat iseeneses ei ole õpikeskkond, aga tegevused  nagu raamatu lugemine seminari jaoks, kokkuvõtete tegemine, arvamuse avaldamine ja muud seotud tegevused moodustavad õpikeskkonna. Virtuaalne õpikeskkond pakub õpilastel ja õpetajal võimalusi esitada informatsiooni erineval viisil. Oluline on aga asjaolu, et konkreetne info mõjutaks positiivselt õpiprotsessi ja pakuks lisandväärtust. Pedagoogiliseks väljakutseks pole mitte näost-näkku suhtluse imiteerimine virtuaalselt, vaid avastada uusi kommunikatsiooniviise, mis on virtuaalses õpikeskkonnas efektiivsed. Näiteks tuleks paremini ära kasutada audio- ja videovõimalusi, sest loengute filmimine ja nende näitamine Internetis pole enam uudne ja edasiviiv lahendus. (Dillenbourg et al., 2002)

Tänu Internetile on meil võimalik ligi pääseda väga suurele hulgale informatsioonile. Ühelt poolt on see hea, sest informatsioon ja teadmus on kättesaadav ja lihtsasti leitav, aga teiselt poolt tähendab see, et igaüks võib informatsiooni Internetis jagada, ükskõik mis teemal, olenemata taustast. Infoteadust õppiva tudengina on see valdkond minu jaoks oluline. Järgnevalt toon välja mõned olulised puudujäägid, mida on oluline märgata:

  • info relevantsus – kas info on päevakohane, allikad on usaldusväärsed?
  • info filtreerimine  – kas kogu kättesaadav informatsioon on vajalik?
  • struktureerimata info – info võib küll olla oluline, aga struktureerimata kujul ei ole see lugejale arusaadav.
  • metaandmete puudumine – metaandmed ehk andmed andmete kohta aitavad lugejal hinnata info relevantsust.
  • info üleküllus – infot on liiga palju ja seetõttu ei leita vajalikku informatsiooni.

Need probleemid panevad veel enam rõhku sellele, et õpilastele tuleb õpetada, kuidas hinnata informatsiooni asja- ja ajakohasust. Õpetaja oluliseks rolliks on õpetada kriitilist allikate hindamist ja ka seda on võimalik teha virtuaalses õpikeskkonnas.

Minu kokkupuuted õpikeskkondadega on olnud vaid õppija rollis ülikoolis. Seega suurema osa kogemusest olen ma saanud, kasutades Moodle e- õppe keskkonda. Artiklit lugedes ja teemasse süvenedes tunnen juba praegu, et kokkupuutepunkte on olnud liiga vähe ja seega ootan huviga, et katsetada uusi võimalusi ja keskkondi.

Kasutatud kirjandus:

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Posted in IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud | 1 Comment

Õpileping (esimene versioon)

Õpileping on koostatud aine “Õpikeskkonnad- ja võrgustikud” raames. Tegemist on esimese koduse ülesandega. Aine “Õpikeskkonnad- ja võrgustikud” kuulub Infoteaduse magistriõppe ühe valikmooduli (Info- ja haridustehnoloogia) kohustuslike ainete hulka. Olgugi, et aine sissejuhatavas loengus oli tunda väga konkreetset suunitlust haridustehnoloogidele, kavatsen infoteaduse magistrandina sellegipoolest omandada õppeprotsessi jooksul võimalikult palju teadmisi ja kasutada neid oma erialases praktikas.

Eesmärgid:

  • Omandada arusaam õpikeskkondadest ja -võrgustikest
  • Õppida tundma ja võimalusel kasutusele võtta erinevad õpikeskkonnad- ja võrgustikud
  • Siduda aine raames kogutud teadmised igapäevase töö ja erialaga

Strateegiad:

  • Kontakttundides aktiivne osavõtt ja iseseisva töö tegemine;
  • Individuaalsete- ja rühmatöö ülesannete tähtajaline esitamine;
  • Valdkonna üleüldine seire ja võimalustega tutvumine
  • Aktiivne tegevus blogimaailmas

Vahendid/ressursid:

  • Õppejõu poolt soovitatud keskkonnad (WordPress, Moodle, Mendeley, Toggl, Feedly, Edufeeder, TLÜAR e-andmebaasid, erialased veebilehed, blogid)
  • Erialane kirjandus
  • Õppejõud, kaasüliõpilased

Hindamine:

  • Olen esitanud nõuetele vastavad kodutööd
  • Olen kogunud kursuse lõpetamiseks vajalikud õpimärgid
  • Suudan anda ülevaate õpikeskkondadest- ja võrgustikest
  • Oskan kasutada 1-2 õpikeskkonda

Reflektsioon (lisatakse kursuse lõpus):

Posted in IFI7208.DT Õpikeskkonnad ja -võrgustikud | Leave a comment

Individuaalne kodutöö 1

Antud blogipostitus on vastus aine “Innovatsioonitehnoloogiad” esimesele kodutöö ülesandele, mille eesmärgiks oli reflekteerida oma õpikogemust.

Esimeses loengus keskendusime eelkõige innovatsiooni mõiste defineerimisele. Õppejõud tõi välja selle, et tihtipeale inimesed keskenduvad innovatsiooni defineerimisel vaid märksõnale “digi”. Paraku märkasin ka enda puhul seda, et innovatsioonile mõeldes kerkivad esmalt esile sõnad “digi” ja “tehnoloogia”. Innovatsiooni mõiste haarab aga palju laiemat valdkonda, mitte ainult digiarenguid ja tehnoloogilisi saavutusi. Innovatsioon võib olla ka sotsiaalne, inimestevahelise interaktsiooni muutumine.

Innovatsiooni puhul on oluline majanduslik seos. Kui majanduslik seos puudub, siis pole tegu innovatsiooniga. Näiteks leiutis iseeneses pole veel innovatsioon. Innovatsioon kujuneb siis, kui leiutis luuakse, võetakse laialdaselt kasutusele ja mis mõjutab suurel määral teatud protsessi, toodet/teenust, organisatsiooni või turustamist. Innovatsioon võib olla ka juba olemasoleva teadmise kasutamine uuel viisil (post-it näide). Innovatsioon nõuab ühelt poolt teadust ja teiselt poolt ettevõtlikkust.

Loengu käigus tekkis arutelu teemal, kuidas mindi üle klassipäevikutelt e-koolile. Minu tähelepanu haaras eriti juhtum, kuidas e-kooli kasutuselevõtuga dubleeriti ikkagi informatsiooni ka paberkandjal. Sarnane näide tuli ka raamatukogust, kus näiteks arveid hoitakse nii digitaalsel- kui ka paberkujul. Kuigi isiklikult ma selle teemaga pole palju kokku puutunud, tekkisid mul seosed oma töö ja asutusega, mis jõudsid lõpuks selleni, et otsisin välja uue määruse “Teenuste korraldamise ja teabehalduse alused”. § 12 punkt 5 ütleb, et asutus lõpetab mittevajaliku teabe kogumise ning vähendab vajaliku teabe dubleerimist. Töötades riigiasutuses igapäevaselt dokumendihaldussüsteemiga võin aimata, mida selle punktiga arvestamine tähendab ühe asutuse jaoks. Määruse kasutuselevõtt praktikas võib tuua kaasa väga innovaatilisi lahendusi meie bürokraatlikkusse korda.

Kokkuvõttes võin öelda, et esimene loeng oli silmiavav sissejuhatus, kuidas defineerida ja mõista innovatsiooni. Oota huviga järgmisi loenguid.

Posted in IFI7055.DT Innovatsioonitehnoloogiad | Leave a comment